Kuidas kontrollida LED-lampide valgustugevust

Kuidas kontrollida valgustugevustLED lambid
Enne tehasest lahkumist viivad LED-lambid läbi kogu lambi erinevaid kontrolle. Esiteks tuleb valmis LED-lambid enne klientidele tarnimist, eriti välistingimustes kasutamiseks, vanandada, kõrge ja madalpinge test, valgustest, veekindluskatse ja muud testid, enne kui need läbivad testi. Valgustit või valgustusseadmeid spetsiaalsetes kohtades tuleb rangelt kontrollida.
1. Spektraalsete karakteristikute tuvastamine
LED-ide spektraalomaduste tuvastamine hõlmab spektraalset võimsusjaotust, värvikoordinaate, värvitemperatuuri ja värviedastusindeksit. Spektri võimsusjaotus näitab, et valgusallika valgus koosneb mitme erineva lainepikkusega värvikiirgusest ning ka iga lainepikkuse kiirgusvõimsus on erinev. Valgusallikat mõõdeti spektrofotomeetri (monokromaatori) ja standardlambiga võrreldes.
Värvikoordinaadid on suurused, mis tähistavad arvuliselt valgusallika poolt kiiratava valguse värvi koordinaatide graafikul. Värve esindavate koordinaatgraafikute jaoks on erinevaid koordinaatsüsteeme, tavaliselt kasutatakse X ja Y koordinaatsüsteeme.
Värvustemperatuur on suurus, mis väljendab inimsilmaga nähtava valgusallika värvitabelit. Kui valgusallika kiirgav valgus on sama värvi kui absoluutse musta keha kiirgav valgus teatud temperatuuril, on see temperatuur värvitemperatuur. Valgustuse valdkonnas on värvitemperatuur oluline parameeter valgusallikate optiliste omaduste kirjeldamisel. Vastav värvitemperatuuri teooria tuleneb musta keha kiirgusest, mille saab saada musta keha lookuse värvikoordinaatidest, sealhulgas valgusallika värvikoordinaatidest.
Värviedastusindeks näitab valgusallika poolt kiiratava valguse hulka, mis peegeldab õigesti valgustatud objekti värvi. Tavaliselt väljendatakse seda üldise värviedastusindeksiga Ra, mis on valgusallika värviedastusindeksi aritmeetiline keskmine 8 värvinäidisele. Värviedastusindeks on valgusallika kvaliteedi oluline parameeter, mis määrab valgusallika kasutusala. Valgete LED-ide värviedastusindeksi parandamine on üks LED-uuringute ja -arenduse olulisi ülesandeid.
2. Valgusvoo ja valgustõhususe tuvastamine
Valgusvoog on valgusallika poolt kiiratava valguse summa ehk kiiratava valguse hulk. Avastamismeetodid hõlmavad peamiselt kahte järgmist:
(1) Integraalmeetod. Süütage standardlamp ja katsetatav lamp kordamööda integreerivas sfääris ning registreerige nende näidud fotoelektrilises muunduris vastavalt Es ja ED. Standardne valgusvoog on tuntud Φs, siis on testitava lambi valgusvoog ΦD=ED×Φs/Es. Integreerimismeetod kasutab "punktvalgusallika" põhimõtet ja seda on lihtne kasutada, kuid seda mõjutab standardlambi ja testitava lambi värvitemperatuuri hälve ning mõõtmisviga on suur.
(2) Spektroskoopia. Valgusvoog arvutatakse spektraalenergia P(λ) jaotusest. Mõõtke monokromaatori abil integreerivas sfääris standardlambi spekter vahemikus 380 nm kuni 780 nm, seejärel mõõtke samadel tingimustel katsetatava lambi spekter ning võrrelge ja arvutage katsetatava lambi valgusvoog. Valgusefektiivsus on valgusallika poolt kiiratava valgusvoo ja tarbitud võimsuse suhe ning LED-i valgusefektiivsust mõõdetakse tavaliselt konstantse voolu meetodil.
3. Luminestsentsi intensiivsuse tuvastamine
Valguse intensiivsus on valguse intensiivsus, mis viitab teatud nurga all kiiratava valguse hulgale. Kuna LED-valgus on kontsentreeritud, ei kehti pöördvõrdeline ruuduseadus lähikauguste korral. Standard CIE127 pakub valguse intensiivsuse mõõtmiseks kahte mõõtmise keskmistamise meetodit: mõõtmise tingimus A (kaugvälja seisund) ja mõõtmise tingimus B (lähivälja seisund). Valguse intensiivsuse tingimuse jaoks on detektori pindala mõlema tingimuse jaoks 1 cm2. Tavaliselt kasutatakse valgustugevuse mõõtmiseks standardtingimust B.
4. Valguse intensiivsuse jaotuse test
Valguse intensiivsuse ja ruumilise nurga (suuna) seost nimetatakse valevalguse intensiivsuse jaotuseks ja selle jaotusega moodustatud suletud kõverat nimetatakse valguse intensiivsuse jaotuskõveraks. Kuna mõõtepunkte on palju ja iga punkti töödeldakse andmetega, kasutatakse mõõtmiseks tavaliselt automaatset goniofotomeetrit.